ORANGE3.3

See osa on jutuna. Mina-vormis.

 Tobyga on nii palju tegemist, aga ma naudin iga sekundit sellest. Mul on selline tunne, et ta võiks koguaeg süüa..ja magada..

 Üks asi on muutunud-Carina. Ta on iga õhtu kuskil väljas ja ta peaaegu ei näegi Tobyt. Ma ei tea kas ta ei taha või ta ei viitsi või tal pole lihtsalt meeles, et teda ootab kodus tema pisike poeg. Ma ei suuda Tobyst kahte sekundit ka eemal olla.

 "Aeg magama minna Toby," sõnasin ma rõõmsalt ja asetasin ta tema pisikesse hälli. Ta on super hea laps! Ta magab hästi-öösiti olen pidanud vaid paar korda tema pärast ärkama. Ma kuulsin maja ees autot, astusin Toby toast välja ning hõikasin Maryt: "Ema! Ma pean nüüd tööle minema! Ma panin Toby magama, aga vaata teda, eks!" "Muidugi!" sain ma vastuseks.

 Ma vahetasin kähku riided ja piilusin korraks magamistuppa. See oli tühi. Ma pole Carinat eilsest saati näinud. Alguses arvasin, et see on ainult mingi faas-peale lapse saamist mõistis ta, et võib-olla polegi pereelu tema jaoks, aga see on kestnud juba nädalaid (kui mitte kuid) ja see ajab mind juba vihale.
 Ma üritasin Carina peast välja saada ja keskendusin tööle. Ma istusin vanasse autosse sisse ja prõmmisin ust kolm korda, et see kinni saada.

 Tööl oli väsitav. Käes on õhtu ja Carinat pole ikka veel kodus! Ma võtsin rahustuseks sooja duši.

 Alla minnes kiikasin korraks ka Toby tuppa. Pisike magas. Ma tundsin endas ära ema-kas ta on söönud? Kaua ta juba maganud on? Kuulasin ka igaks juhuks kas ta hingab. Rahu, sõnasin ma endale mõttes.

 Kõht oli tühi, seega läksin ma alla ja otsustasin täna õhtul supi kasuks. Minu vanaema õpetatud retsepti järgi mida me kutsume grandmas comfort soupiks.
 Kui söök valmis sai panin lauale neli kaussi-emale, isale, endale ja..ja Carinale. Tõstsin kõikidele supi jahtuma ja istusin üksinda lauda.

 "MMMMM MIS SIIN NII HÄSTI LÕHNAB?" astus Carina järsku tuppa ja karjus lauset üle maja. Ukse jättis ta pärani ja jahedat õhku tuli tuppa. "Võta vaiksemalt! Toby magab!" sõnasin ma talle rangelt ja vihaselt.  "Toby? Oooo Helle! Sul on mingi mees siin jah..oih oih sorry siis!" Ma olin segaduses ja hämmingus. Ma tõusin lauast aeglaselt püsti ja panin välisukse kinni. Carina võttis lauas istet.

 "Carina.." alustasin ma vaikselt juttu, "Toby on meie poeg. Mäletad? Või sa oled ennast juba mälutuks joonud, ah?" Mu hääl läks järjest kõvemaks, vihasemaks ja rangemaks-ma oleksin nagu ka tema ema. Carina ei teinud sellest välja ja nautis rahulikult oma suppi, mida igas ilmakaares taldrikust välja kukkus. "Mulle aitab! Tõsiselt, Carina! Kui sa niimoodi jätkad, siis on meie suhtega kõik!" eriti rõhutasin ma seda viimast. Ma tundsin, kuidas vihapisarad minu silmadesse tungisid, aga ma proovisin neid tagasi hoida. Carina ei teinud teist nägugi ja just siis helises telefon.

 "Jouuu tips!" ütles mingi mees-arvatavasti purjus-telefoni karjudes. "Sa oled see punapea eks? Ca..Carry?" Ta jätkas juttu: "Tavaiks, tule välja nüüd! Miks sa nii vara ära läksid?" "Ei, ei, ei, ei!" sõnasin ma kiiresti. "Carina ei tule täna välja!" Ma viskasin toru hargile. Ma vaatasin Carina poole. Ta sõi ikka veel oma suppi ning kui ta kuulis, et ma telefoni hargile panin küsis ta: "Kes see oli?" "Ma võiks seda sama sinu käest küsida!" Ma olin vihane, kuid hoidsin seda ikka veel tagasi. "Okei....ma lähen ära sleepi nüüd." Carina tõusis püsti ja hakkas magamistoa poole loivama.

 "KURAT KÜLL CARINA, MIS SUL VIGA ON!? SA EI MÄLETA ISEGI SEDA, ET MEIL ON VÄIKE POEG TOBY, KES IGATSEB OMA EMA!" Ma ei tea mis juhtus, aga asi väljus kontrolli alt. Ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada! "TAL ON JU EMA!" kisas Carina mulle magamistoa ukse pealt. "JAH, ÕNNEKS! VÕIB-OLLA ONGI PAREM, KUI TA EI NÄE SIND ENAM!" Asi läks liiga kaugele. Aga mis öeldud, see öeldud. Osa minust oli õnnelik ja rahul, sest lõpuks ometi sain ma selle oma südamelt ära. Teisalt kahetsesin ma neid sõnu väga-Carina on ikkagi minu abikaasa. Kui ma Carina poole vaatasin muutusin ma veel vihasemaks-tema näol oli ükskõiksus, teda isegi ei huvitanud, et võib-olla ei näe ta oma poega enam mitte kunagi..

 Ta võttis oma kleidi seljast, tennised jalast ja läks voodisse. Ta ei karjunud mulle vastu, nagu ma arvasin teda tegevat. Kui magamistoa uks kinni vajus tundsin ma, et just seda ma tahtsingi..Ma tahtsin, et ta karjuks mulle vastu, et me lõpuks ometi saaksime asjad räägitud!

 Kui ma suutsin natukene rahuneda, läksin ma ülesse Tobyt vaatama. Ta oli ülesse ärganud ja nuttis. "Kullake, pole hullu! Kõik on korras, emme on siin." Ma nuusutasin tema mähet-see haises.

 Seega mõtlesin, et meile mõlemale tuleks kasuks üks pisike vann..Toby armastab vett ja ta ei jonni üldse, kui teda pesta. See meeldib mulle..ja see rahustab ka mind.

 Peale vanni panin ta tagasi riidesse ja läksin tasakesi alla, et teda natuke toita. Peale seda uinus ta peaaegu kohe mu kätel ning ma viisin ta tagasi ülesse tema voodisse.

 Ma kaalusin mitu korda, kas minna Carina kõrvale magama või minna diivanile. Kuna ma olin väsinud otsustasin ma ikkagi voodi kasuks. Täna öösel magasime me üksteisest nii kaugel, kui võimalik.

 Kui ma hommikul ärkasin oli veel pime. Kõik magasid veel, aga minul oli vaja tegevust. Ma läksin otsisin köögist vajalikud ained omleti tegemiseks ja vaaritasin kaua ning hoolikalt valmis imehea omleti.

 Ema kuulis mind köögis askeldamas ja tuli minuga rääkima. Ma teadsin, et ta oli kuulnud meie eileõhtust tüli Carinaga, kuid ta ei öelnud midagi. Hoopis mina olin see, kes juttu alustas: "Meil oli väike..või õigemini suurem tüli eile Carinaga.." Ema noogutas ja sõnas vaikselt: "Jah, ma kuulsin teid." Mul oli vaja kellegagi rääkida, seega ma jätkasin: "Ma ei tea, mis Carinal on..Alguses arvasin, et tal on mingisugune faas lihtsalt. Noh, et sai emaks ja kõik on uus ja nii. Aga ta on juba paar kuud," ma tegin peas väiksed arvutused ja avastasin, et tõesti on nii palju aega juba möödas, "selline olnud." "Ma loodan, et see võib tal veel üle minna," lohutas ema mind, aga ma ei ole selles enam nii kindel. Ma kardan, et see võibki olla meie suhte lõpp... "Jah, ma loodan ka," vastasin ma lühitalt, et peita oma hirmu ja kurbust.

 Peale hommikusööki koristasin ma laua ja käisin duši all. Peale seda läksin ma Tobyt kontrollima, kes magas ikka veel. Tegelikult pole ka ime-ema ütles, et ta käis öösel teda toitmas ja rahustamas. Seega oli ta öösel üleval, mis tähendab, et ta magab täna kauem.

 Carina magas ikka veel ja ma võtsin natuke aega, et asju läbi mõelda. Ma askeldasin natuke aias ja koristasin natuke maja.

 Kui ma tuppa tagasi astusin nägin ma Carinat söömas. Ma kartsin, et sellest tuleb nüüd üks suur tüli, aga ta oli vait ja sõi oma toitu. Ta isegi ei vaadanud minu poole. Ma üritasin jätta ükskõikse näo.

 Ma kõndisin temast lihtsalt mööda ja helistasin Lauriele. "Tšau! Mis sa teed?" alustasin ma rõõmsalt juttu. "Tšau! Kuule midagi ei tee praegu," sõnas ta mulle vastu, rõõmsalt, nagu alati. "Ma mõtlesin, et äkki sa viitsid siia tulla?" "Kohe praegu?" "Mhm," noogutasin ma kaasa. "Okei..ma panen riidesse ja..kas ma tohin ühe inimese kaasa võtta?" vadistas ta. "Ikka ja!" Miks mul peaks selle vastu midagi olema? mõtlesin ma endamisi. "Okei, me tuleme siis! Tšau!" kõne katkes. Ma vastasin meelega veel: "Tšau Laurie!" Ma tahtsin, et Carina seda kuuleks. Ma ei tea miks..tobe.

 Juba varsti oligi Laurie ukse taga. Ma tean teda läbi Carina. Ta just kolis Sokotra'sse ja me saame väga hästi läbi.

 Me läksime kõik tuppa, sest õues hakkab järjest jahedamaks minema. Ma nägin, et Carina istus pesu väel diivanil, kuid siiski istusime me maha. Mul oli piinlik. "Carina. Äkki sa palun läheksid paneksid riidesse ennast." See kõlas nii valesti. Ma ei tahtnud seda sellisel hääletoonil öelda. Carina vihastus ja tõusis püsti.

 Ta läks telefoni juurde ja hakkas kõvasti rääkima: "TŠAUUU! KUULE, MUL POLE MIDAGI TEHA, ÄKKI LÄHEKS VÄLJA!?" Miks ta karjuma pidi? "KUULE TAVAI, MA PANEN RIIDESSE JA OLEN VIIE MINTSA PÄRAST SEAL. OKEI. TŠAU!" Ta viskas toru hargile ja läks magamistuppa. Ta pani ennast riidesse ja välisust väga kõvasti kinni lüües õue. Ma oleksin tahtnud talle järgi karjuda KURAT SA PEAD MINU KODU LÕHKUMA! aga ma hoidsin ennast nii palju tagasi.

 Ta võttis mi..meie auto ja litsus gaasi põhja. Auto sõitis kiiresti ja häälekalt maja eest minema.
 Ma kuulasin seda kõike vaikselt pealt. Kõik olid vait. Keegi ei julgenud midagi öelda. Lõpuks sõnasin ma rõõmsalt Lauriele: "Issake, sa pole Tobyt ju näinudki veel! Ma toon ta kohe alla!" Mul oli vaja sekundit, et olla üksinda.

 Kui ma Tobyt nägin, rahunesin ma veidi. Toby on praegu mu elu ainuke asi, mis suudab mind adekvaatsena hoida. Ta magas veel, aga ma võtsin ta ikkagi sülle.

 Teel alla ärkas ta üles. "Oi kui nunnu sa oled!" sõnas Laurie nunnutaval häälel. Tobyle see meeldis.
 Me rääkisime nii kaua, kuni Toby ära väsis ja ma ta ülesse magama viisin.

 Õhtul valasin ma mõlemale punast veini ja otsustasin Lauriele minust ja Carinast rääkida.
"Jäta ta maha!" sõnas ta peale seda, kui ma olin kogu loo ära rääkinud. Laurie oli ka Carina sõber, kuid mulle tundus, et mina sain temaga paremini läbi. "Ma ei saa!" sõnasin ma talle vastu. "Sa saad! Sa lihtsalt ei taha. Ja ma saan täiesti aru-sul on temaga laps ja sa armastad teda." Armastan...mõtlesin ma. "Tead..tead ma ei ole selles enam nii kindel..." Jah...ma pidin seda endale tunnistama. Ma pole kindel, kas ma teda veel armastan nii palju.

 "Ma usun, et see on raske, Helle..aga see on sulle parim!" Ma tean, mõtlesin ma. "Ma ei tea..Võib-olla tõesti." "Loomulikult võite te proovida ju näiteks võõrutusabi. Räägi sellest Carinaga!" "Ta ei kuula mind enam..nii kui ma kasvõi ühe sõna ütlen tuleb sellest kohe suur tüli!"
 Me rääkisime veel kaua, kuni Laurie nägi kella ja arvas, et nüüd on aeg koju minna.

 Ma saatsin ta ära. "Aitäh, et sa tulid! Ja, et sa aitasid mul asjas selgust saada!" "Tore, et sain aidata," sõnas ta rõõmsalt. Ma olen väga õnnelik, et mul on siin linnas vähemalt üks usaldusisik. "Okei, ma lähen siis!" Ta võttis takso ja sõitis sellega kodu poole. Carinat pole ikka veel kodus.

 Toby nuttis ja ma läksin vaatasin, kas midagi on juhtunud. Ta jõudis ainult natukene minuga mängida ning uinus siis jälle minu käte vahel.

 Ka mina oli väsinud. "Kus Carina on?" sosistasin ma endale. Ma ikkagi muretsesin tema pärast..Aga samas ei hoolinud ma sellest kus ta on. Ma võitlen iseendaga. Ma pean selles asjas selgust saama!
 Ja siis see juhtus. Selgus! Nagu välk selgest taevast..okei, mitte selgest, natuke pilvisest.

 Ma olin sõnatu. Ma ei suutnud mitte midagi suust välja öelda. Mul kulus paar sekundit asja seedimiseks ning siis ma karjatasin: "CARINA!? MIS SIIN TOIMUB?"  "HELLE!??? Misasja? Mida sa ajad? Midagi ei toimu..." ta üritas teha ükskõikset nägu. Ma ei tea mis temast saanud oli...Koguaeg purjus, pidutsemas ja ta ei hooli oma perest. Seega..ma võtsin julguse kokku.

 "KÕIK! KÕIK CARINA! MEIE VAHEL ON KÕIK L Ä B I !" Ma imestasin, et mul ei tulnud nuttu..Tavaliselt nutan ma iga väiksemagi asja pärast, nüüd aga... "EI, HELLE, KALLIS!" Ma segasin vahele: "KALLIS? SA NIMETAD MIND KALLIKS? KUI SA SEDA MÕTLEKSID, SIIS EI ISTUKS SA SIIN SELLE L*TSIGA MEIE-PARANDAN-MINU DIIVANIL." "Tere, ma olen Dee!" sõnas ta diivani peal, aga ma ei teinud temast välja.

 "AGA...A..AGA...HELLE....helle...võtame asja nüüd rahulikult...ma parandan ennast! ausalt! ma ei käi enam pidudel ja..ja jätan alkoholi maha ja..ma teen mida iganes," ta anus. Ma tahtsin teda uskuda, kuid ma ei lasknud. Kui ma nüüd alla annan, ei saa ma kunagi oma pere normaalseks. "KAS SA TEAD KA, KUI PALJU SA OLED SEDA MULLE LUBANUD!? OLEKSIN MA SIIS TEADNUD, ET SA MAGAD MINGITE SUVAKATEGA!? JA MA ABIELLUSIN SINUGA! JA SAIN IMELISE LAPSE, KEDA SINA PEAD NÜÜD MINGIKS MEHEKS KEDA MA K*PIN! EI CARINA! EI!"

 "KÄI VÄLJA MU MAJAST!" Ma kõlasin karmilt. Väga karmilt. Ma ei uskunud, et minu sees on üldse selline hääl olemas. Carina oli ehmunud-ta ei arvanud, et ma seda teen. "Ja võta oma l*ts ka kaasa," sõnasin ma vaiksemalt ja vaatasin Dee poole. Dee..kui ma teda vaatasin, tundsin ma ta ära. Ma olin temaga kunagi sõber, aga nüüd polnud mul enam nii palju aega, et temaga suhelda. Kõik olid vait.

 Carina ja Dee läksid ära. Carina karjus mulle ukse pealt veel midagi, aga ma keeldusin seda kuulamast.

 Ma läksin magama. Ma poetasin paar pisarat, kuid suurem osa minust oli rahul ja isegi natuke õnnelik. Ma ei pea enam muretsema Carina pärast kogu aeg, ma saan kogu oma aja pühendada Tobyle.

 Hommikul ärkasin ma telefonihelina peale. "Tere! Kas Toby Orange?" rääkis mingi mees rõõmsalt. "Ei...Toby on mu kahekuune laps. Kes see on?" vastasin ma uniselt. "No loomulikult," sõnas ta endamisi ja jätkas jutuga, "teie vanaema, Myrrine Darzi-Orange, kirjutas oma testamenti, et kui tema lapselapsel sünnib esimene laps, jätab ta talle oma lapsekodu maja." Ma olin segaduses, liiga palju infot. "Et.." venitasin ma, et asjas selgusele jõuda, "et siis...Toby päris minu vanaema Myrrine lapsekodu maja endale?" "Just nii, proua." Proua...See viis mu mõtte korraks Carinale, kuid ma sundisin ennast keskenduma. "Preili," parandasin ma. "Oi, ma vabandan." Väike paus. "Igatahes. See maja asub siin samas, Sokotra linna ääres. Võti on ronitaime ära peidetud-ma olen kindel, et te leiate selle." "Okei. Aitäh teile!" "Teile ka! Head-aega!" Ma panin toru hargile. Ma pidin selle üle mõtlema, sest ma polnud kindel, et ma kõigest aru sain.

 Toby nuttis üleval ja ma jooksin teda päästma. Ma pesin ta ilusti puhtaks ja mõtlesin samal ajal selle maja üle..Ma pidasin kõige targemaks arutada asja Lauriega.

 "Tšau! Ma olen praegu suuuures segaduses ja ma loodan, et sa saad mind aidata!" alustasin ma kohe juttu. "Okei..aga mul on natuke kiire, seega ma hüppan ainult korraks läbi." "Okei."

 Ma rääkisin talle Carinast...ja sellest majast. Ta tundis mulle natuke Carina pärast kaasa, kuid samas oli ta rahulolev, sest ma tegin nii nagu tema soovitas. "Ja selle maja kohta..Ma soovitan sul minna ja vaadata see maja üle. Kui see on elamiskõlblik, siis mine võta seal aega maha natuke...Mine üksinda, või Tobyga. Veedad natuke aega metsas, värskes õhus. Saad mõtted selgeks endal!" See tundus olevat suurepärane idee. Ma olen nii õnnelik, et mul on selline hea sõber, kes suudab mind alati aidata. Ma tänasin teda selle eest ning kuna tal oli kiire, pidi ta kiiresti minema.

 Ma rääkisin asjast emaga. "Oh..ma pole kunagi isegi kuulnud, et Myrrinel oleks mingi maja olnud..." "Jah, mina ka mitte." "Aga ma usun, et see on hea idee, kullake!" kiitis ema minu idee sinna elama minna heaks. Jah, elama. Mul on kõrini sellest majast, ma ei taha siin enam olla. "Ma räägin sellest veel Roniga, eks," tegi Mary ettepaneku ja ma nõustusin sellega. Ma olen vedanud, et mul nii head vanemad on.

 Ma läksin duši alla. Ma pidin selles segadusest rahu saama. Kui ma sooja vee all järele mõtlesin, sain ma aru, et tegelikult on kõik väga lihtne. "Arvatavasti on maja elamiskõlblik. Seega me kolime sinna terve perega sisse, värskes õhus elamisest olen ma alati unistanud ja võib-olla leian ma endale isegi uue elamiskaaslase..." Ma üritan olla positiivne!

 "Helle, Mary rääkis minuga..Ma arvan, et see on hea idee. Ma olen alati tahtnud elada metsavahel, värskes õhus!" Ka isa oli minuga nõus, seega..kõik läheb plaanipäraselt! "Aitäh isa! Nii tore, et te nõus olete sellega!" Ma kallistasin teda.

 Loomulikult pidin ma sellest teatama ka Lauriele. Ka temal oli minu pärast hea meel. "Ja õnneks asub see Sokotra ääres, seega me saame ikka kokku saada!" Absoluutselt kõik on selle juures positiivne! mõtlesin ma ja naeratasin.

 Ma läksin täna varem magama. Homme lähme me kõik maja üle vaatama! Ma olen nii elevil.

 Hommikul oli Tobyl pisike palavik, seega otsustasin ma temaga koju jääda. Ema ja isa olid meeleldi nõus minema maja üle vaatama ka kahekesi.

 Sinna kulub sõitmiseks natuke alla poole tunni-polegi kõige hullem. "Oh...okei..ma arvan, et esimese asjana peab siin ikka remondi ära tegema!" sõnas Mary kui ta autost välja astus.

 Maja ei näegi kõige hullem välja! Ainult natuke vanamoodne..Aga mis siin imestada on? Ma ei usu, et keegi siin pärast vanaema pere elanud on.. "Ronitaimed mulle meeldivad! Aga väiksemaid puid ja põõsaid oleks siia küll juurde vaja," seletas Ron, kui ta maja väljaspoolt uuris. "Tule, vaatame seest ka asja üle!" sõnas Mary ja astus majja.

 "Natuke räämas on, aga...aga seda annab parandada!" sõnas Mary positiivselt ja astus julgelt majja edasi. Majas oli jahe.
 Nad vaatasin üle ka kõik teised toad. "Neli magamistuba, kööginurk, elutoa osa.." mõtles Mary häälega, et kõik selgesti üle arutada. "Me mahume siia täpselt ära! Ja ruumi jääb veel ülegi!" sõnas Mary, kui ta oli peas kõik paika saanud.

 "Mõtle nüüd Mary...Me saame oma vanaduspõlve veeta siin, värskes õhus..See on ju fantastiline!" "Jah! See tõesti on!"

 Lõpuks jõudsid nad tagasi. See paar tundi tundus nagu terve igavik! "No? Kuidas maja oli?" hakkasin ma kohe küsimustega ema pommitama. "Tead, see oli päris normaalne. Vanamoodne, aga maja on iseenesest ilus! Seest tuleb ka kõik korda teha..Seal on vaja enne sissekolimist ikka suur remont ära teha!" Ma läksin näost natuke ära.. "Kas see siis tähendab, et me ei saa sinna?" küsisin ma vaikselt ja nukralt mõeldes rahale. "Muidugi saame!" sõnas ema rõõmsalt, "lihtsalt mitte kohe täna või homme. Raha on meil küll nii palju, et seal remont ära teha!"

 "Oh, nii tore!" Ma hüppasin toolilt püsti ja kallistasin ema tugevalt. "Ma olen nii õnnelik!"

 Ma helistasin kohe Lauriele, et kujundamisabi paluda. Loomulikult oli ta nõus! JESS!

Kõne lõppedes olin ma õnnelik! Väga, väga õnnelik! Uus maja, uus algus! mõtlesin ma positiivselt ja naeratasin endamisi.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
ma ei tea mida ma siia alla tahtsin kirjutada....ma olen megaväsinud, so lõpupoole võib olla kirjavigu. sorry!